Mesimurakas looduses
Eestis esineb looduslikult 6 murakaliiki, 4 alamperekonnast. Need on rabamurakas Rubus chamaemorus, mesimurakas Rubus arcticus, lillakas Rubus saxatilis, harilik vaarikas Rubus daeius, kitsemurakas Rubus nessensis, põldmurakas Rubus caesius.
Mesimurakas omab ulatuslikku levilat ja on naabermaades: Soomes, Rootsis, Norras, samuti Venemaa põhjaosas harilik. Balti mere äärsetest riikidest esineb mesimurakas lisaks eelpool mainitud riikidele veel vaid Eestis. Lätis ja Leedus on liik välja surnud.
Mesimurakas on Eesti flooras haruldane jäänuktaim ligikaudu 10 000 aastat tagasi olnud külmemast kliimaperioodist. Käesoleval ajal on liik Eestis oma põhilevila lõunapiiril või isegi väljaspool pidevat levilat. Rahvapärane nimi "soomurakas" on pärit Kaansoost. On andmeid, et seal tuntakse liiki selle nime all enam kui 200 aastat, seega ei ole leiukoht ajutise iseloomuga.
Foto: Mesimuraka kasvukoht Kaansoos (K.Karp)
Järgnevas esitluses on toodud erinevad kasvukohad Kaansoos, kus on kahel erineval aastal uuritud ka taimede elujõudu. Slaidide vahetamisel kasutada noolega nuppu.
Mesimurakas omab ulatuslikku levilat ja on naabermaades: Soomes, Rootsis, Norras, samuti Venemaa põhjaosas harilik. Balti mere äärsetest riikidest esineb mesimurakas lisaks eelpool mainitud riikidele veel vaid Eestis. Lätis ja Leedus on liik välja surnud.
Mesimurakas on Eesti flooras haruldane jäänuktaim ligikaudu 10 000 aastat tagasi olnud külmemast kliimaperioodist. Käesoleval ajal on liik Eestis oma põhilevila lõunapiiril või isegi väljaspool pidevat levilat. Rahvapärane nimi "soomurakas" on pärit Kaansoost. On andmeid, et seal tuntakse liiki selle nime all enam kui 200 aastat, seega ei ole leiukoht ajutise iseloomuga.
Foto: Mesimuraka kasvukoht Kaansoos (K.Karp)
Järgnevas esitluses on toodud erinevad kasvukohad Kaansoos, kus on kahel erineval aastal uuritud ka taimede elujõudu. Slaidide vahetamisel kasutada noolega nuppu.
Eesti looduslik mesimurakas
.
Mesimurakat peetakse tähelepanuväärseimaks murakate perekonna esindajaks. On teada, et mesimurakas on kõrvuti rabamurakaga esimesi murakaid, millele K. Linné andis nime 1753. aastal. Marja aroomi headuse poolest on K. Linne hinnanud mesimurakat parimaks marjaks Euroopas. Vili sisaldab üle 200 aroomi, millest tähtsaim on mesiburaan. Tegemist on väga hinnalise metsamarjaga, mis on tooraineks ainult Soome likööritööstuses.
Mesimurakas ehk soomurakas Rubus arcticus spp. arcticus on Eestis vähe levinud ja tuntud. Tihti aetakse mesimurakat segi rabamurakaga, mille puhul on aga tegemist samast murakate perekonnast pärit teise liigiga. Rahvapärane nimi soomurakas on pärit Kaansoost, kus tuntakse seda taime juba vähemalt 200 aastat ja seetõttu loetakse ka Kaansood mesimuraka püsileiukohaks
Mesimurakas kasvab looduslikult vööndil, mis algab Karjalas, läheb üle Soome ja Jätkub Põhja Rootsis ning Norras. Samuti leidub mesimurakat looduslikult Eestis ja esimest korda on seda mainitud 1852. aastal. 1855. aastast on pärit kirjanduses viide ka Kaansoo leiukoha kohta. Algul arvati, et mesimurakas on meil juhuslik, kuid 30. aastatel leiti, et Kaansoo on siiski püsileiukoht. Nendel aastatel olid leiukohad ka Vändras, Narva ümbruses ja Tartu ligidal. Kaansoo ümbrust iseloomustavad madalad liigniisked alad ja siit tuleneb ka teine nimetus soomurakas. ENSV ajal vähenesid mesimuraka leiukohad maaparanduse tõttu.
1958. aastast on mesimurakas looduskaitse all ja 1982. aastal ilmunud ENSV Punases raamatus punasel lehel.
Kasvukohad on kolme tüüpi:
1. Inimmõjustatud sooniidud või soo-puisniidud (vanad harva niidetavad sooheinamaad ja -karjamaad) ning soostunud võsastikud. Need on mesimuraka eelistatuimad kasvukohad, kus ta tavaliselt kasvab mätastel puude ja põõsaste läheduses.
2. Soostunud segametsad. Viimased on enamasti hämarad ja valguslembese liigi levik on siin piiratud. Mesimurakas kasvab vaid hõredamates kohtades (tormimurrud, metsasihid, raiesmikud). Metsa sees mesimurakas tavaliselt ei õitse, küll aga metsaservadel. Uute sobiva valgustatusega kasvukohtade tekkimisel vallutab ta need kiiresti.
3. Tugeva inimmõjuga alad (inimtekkelised kasvukohad): kraavide perved, teede servad, põllupeenrad. Veel lõplikult välja kujunemata kooslustes võib mesimurakas ajutiselt eelisolukorda sattuda ja mõnda aega vohada, kui seda vaid juhul, kui ümberkorralduste käigus pole veetase liialt madalale lastud.
Mesimurakas kasvab kogu oma areaali ulatuses mõnevõrra viljakamatel muldadel kui näiteks rabamurakas. Sellistes kasvukohtades tuleb mesimurakal, kes ei ole tugeva konkurentsivõimega ja on madalakasvuline, sageli ka võitluses alla jääda. Konkurentide survel ei suuda populatsioon edasi levida, õitseb ja viljub halvasti. Ka taimede välisilme muutub - varred on nõrgad ja peened, lehed varjus kasvanud taimele iseloomulikult õhukesed. Lõpuks ei suuda populatsioon enam survele vastu panna ja hakkab arvuliselt ja pindalaliselt vähenema, loovutades elupaiga tugevamatele konkurentidele. Selline hääbumine on küllaltki pikaldane, kuid oluliselt kiirendab seda mesimuraka suhteliselt halb varjutaluvus. Varjutamine võib olla nii puu- ja/või põõsarinde kui ka rohurinde liikide poolt. Metsades ja võsastikes võivad varjutajateks olla lehtpuud ja -põõsad (sookask, haab, hall lepp ja paju liigid), kõige tugevamaks varjutajaks on kuusk, harvem ka mänd. Niitudel ja puisniitudel on peamisteks varjutajateks rohurinde liigid, peamiselt kõrrelised ja tarnad ning neist eriti just kõrged ja tiheda puhmikuga.
Mesimurakas on põhjapoolkera jahedat kliimat eelistav taim ja Eesti asub levila lõunapiiril. Mesimuraka levikut Eestis uuriti ka EPMÜ Metsandusteaduskonnas. K. Jaaniste (1991) andmetel leidub mesimurakat Toomal, Lahemaal, Viimsis ja Kaansoos. Mesimuraka levik on Eestis pidevalt vähenenud, mis näitab liigi hääbumise tendentsi. Põhjuseks loetakse maade kuivendamist. Liigniisketes tingimustes suutis mesimurakas konkureerida teiste taimedega ja puude nõrga kasvu tõttu ei jäänud varju. Ökoloogiliste tingimuste muutumine on tinginud rohu ja puude tugeva kasvu, mistõttu mesimurakas jäi varju ja enam ei vilju. Üheks põhjuseks on ka võsa pealetung, sest metsaheinamaid enam ei niideta. Soomlased on toonud üheks mesimuraka levikut soodustavaks teguriks metsatulekahjud, sest tulekahju järel taimed ei hävi, kuid saavad soodsad kasvutingimused.
Väliskirjanduses on tihti märgitud, et mesimuraka levila lõpeb Soomes, kuid eeltoodu põhjal võib järeldada, et mesimurakas on ka Eestis looduslik taim. Tema arvukuse vähenemine on seotud inimtegevusega. Samas võis aga arvata, et selle taime kasvatamine marjaistandikes on perspektiivne. Pikaajaliste katsete järel ilmnesid aga erinevad probleemid, mis on seotud tolmlemise ja haiguskindlusega, mida tutvustatakse järgnevates osades.
Mesimurakas ehk soomurakas Rubus arcticus spp. arcticus on Eestis vähe levinud ja tuntud. Tihti aetakse mesimurakat segi rabamurakaga, mille puhul on aga tegemist samast murakate perekonnast pärit teise liigiga. Rahvapärane nimi soomurakas on pärit Kaansoost, kus tuntakse seda taime juba vähemalt 200 aastat ja seetõttu loetakse ka Kaansood mesimuraka püsileiukohaks
Mesimurakas kasvab looduslikult vööndil, mis algab Karjalas, läheb üle Soome ja Jätkub Põhja Rootsis ning Norras. Samuti leidub mesimurakat looduslikult Eestis ja esimest korda on seda mainitud 1852. aastal. 1855. aastast on pärit kirjanduses viide ka Kaansoo leiukoha kohta. Algul arvati, et mesimurakas on meil juhuslik, kuid 30. aastatel leiti, et Kaansoo on siiski püsileiukoht. Nendel aastatel olid leiukohad ka Vändras, Narva ümbruses ja Tartu ligidal. Kaansoo ümbrust iseloomustavad madalad liigniisked alad ja siit tuleneb ka teine nimetus soomurakas. ENSV ajal vähenesid mesimuraka leiukohad maaparanduse tõttu.
1958. aastast on mesimurakas looduskaitse all ja 1982. aastal ilmunud ENSV Punases raamatus punasel lehel.
Kasvukohad on kolme tüüpi:
1. Inimmõjustatud sooniidud või soo-puisniidud (vanad harva niidetavad sooheinamaad ja -karjamaad) ning soostunud võsastikud. Need on mesimuraka eelistatuimad kasvukohad, kus ta tavaliselt kasvab mätastel puude ja põõsaste läheduses.
2. Soostunud segametsad. Viimased on enamasti hämarad ja valguslembese liigi levik on siin piiratud. Mesimurakas kasvab vaid hõredamates kohtades (tormimurrud, metsasihid, raiesmikud). Metsa sees mesimurakas tavaliselt ei õitse, küll aga metsaservadel. Uute sobiva valgustatusega kasvukohtade tekkimisel vallutab ta need kiiresti.
3. Tugeva inimmõjuga alad (inimtekkelised kasvukohad): kraavide perved, teede servad, põllupeenrad. Veel lõplikult välja kujunemata kooslustes võib mesimurakas ajutiselt eelisolukorda sattuda ja mõnda aega vohada, kui seda vaid juhul, kui ümberkorralduste käigus pole veetase liialt madalale lastud.
Mesimurakas kasvab kogu oma areaali ulatuses mõnevõrra viljakamatel muldadel kui näiteks rabamurakas. Sellistes kasvukohtades tuleb mesimurakal, kes ei ole tugeva konkurentsivõimega ja on madalakasvuline, sageli ka võitluses alla jääda. Konkurentide survel ei suuda populatsioon edasi levida, õitseb ja viljub halvasti. Ka taimede välisilme muutub - varred on nõrgad ja peened, lehed varjus kasvanud taimele iseloomulikult õhukesed. Lõpuks ei suuda populatsioon enam survele vastu panna ja hakkab arvuliselt ja pindalaliselt vähenema, loovutades elupaiga tugevamatele konkurentidele. Selline hääbumine on küllaltki pikaldane, kuid oluliselt kiirendab seda mesimuraka suhteliselt halb varjutaluvus. Varjutamine võib olla nii puu- ja/või põõsarinde kui ka rohurinde liikide poolt. Metsades ja võsastikes võivad varjutajateks olla lehtpuud ja -põõsad (sookask, haab, hall lepp ja paju liigid), kõige tugevamaks varjutajaks on kuusk, harvem ka mänd. Niitudel ja puisniitudel on peamisteks varjutajateks rohurinde liigid, peamiselt kõrrelised ja tarnad ning neist eriti just kõrged ja tiheda puhmikuga.
Mesimurakas on põhjapoolkera jahedat kliimat eelistav taim ja Eesti asub levila lõunapiiril. Mesimuraka levikut Eestis uuriti ka EPMÜ Metsandusteaduskonnas. K. Jaaniste (1991) andmetel leidub mesimurakat Toomal, Lahemaal, Viimsis ja Kaansoos. Mesimuraka levik on Eestis pidevalt vähenenud, mis näitab liigi hääbumise tendentsi. Põhjuseks loetakse maade kuivendamist. Liigniisketes tingimustes suutis mesimurakas konkureerida teiste taimedega ja puude nõrga kasvu tõttu ei jäänud varju. Ökoloogiliste tingimuste muutumine on tinginud rohu ja puude tugeva kasvu, mistõttu mesimurakas jäi varju ja enam ei vilju. Üheks põhjuseks on ka võsa pealetung, sest metsaheinamaid enam ei niideta. Soomlased on toonud üheks mesimuraka levikut soodustavaks teguriks metsatulekahjud, sest tulekahju järel taimed ei hävi, kuid saavad soodsad kasvutingimused.
Väliskirjanduses on tihti märgitud, et mesimuraka levila lõpeb Soomes, kuid eeltoodu põhjal võib järeldada, et mesimurakas on ka Eestis looduslik taim. Tema arvukuse vähenemine on seotud inimtegevusega. Samas võis aga arvata, et selle taime kasvatamine marjaistandikes on perspektiivne. Pikaajaliste katsete järel ilmnesid aga erinevad probleemid, mis on seotud tolmlemise ja haiguskindlusega, mida tutvustatakse järgnevates osades.