MESIMURAKA TAIM
Mesimurakas on mitmeaastane rohttaim. Maaalune osa koosneb paralleelselt maapinnaga roomavast hästiarenenud juurestikust, mis haruneb sageli ja millest saavad alguse lisajuured ja maapealsed võsud. Olenevalt kasvukohast on mesimuraka horisontaalselt arenevad juured 3-5 või 10-25cm sügavusel. Mitme meetri pikkune juur võib soodsates tingimustes kasvada aastas kuni meeter. Küllaltki suurelt maa-alalt toiteelemente omastades ja mesimurakat uutesse kasvukohtadesse levitades täidab juur samu ülesandeid, mis risoom rabamurakal. Juurtel arenevad väikesed narmasjuured - toitejuured, mis kasvavad nii külgmiselt kui ka juuresüsteemist allapoole. Üksikute juurte läbimõõt on ainult 1-1,5 mm. Mesimurakal on laialt levinud looklev juuresüsteemi tüüp ja see on heaks eelduseks uute võsualgmete arenemisele külgmistest pungadest. Seega on mesimurakas võimeline levima küllalt kiiresti.
Fotol on näha mesmuraka viljad ja õied ja üldilmelt on mesimurakas üsna õrn ja habras (K.Karp). Rohtne võsu on olenevalt kasvutingimustest 10-40 cm, tavaliselt 20-30 cm kõrgune. Varte kasv on üldiselt püstine, kuid enamasti on võsu sõlmekohtades siksakjalt murtud. Mesimuraka varred on ogadeta, pisut karvased, alusel soomusjate lehekestega. Kolmetised liitlehed on suhteliselt pikarootsulised, alt hõredate liduskarvadega, kahetäkilise servaga. Lehtede pikkus on keskmiselt 4 cm ja laius 6 cm. Lehe alusel on 2 küllalt suurt tömpi abilehte. Sageli on lehekaenlas lisaõieraag või lisavõrse. Lehtede värvus ja ka suurus sõltub kasvukoha valgustingimustest. Valgusküllasel kasvukohal võib taimes suureneda antotsüaanide sisaldus ning lehed omandavad punaka tooni. Varjus ja osalises varjus paiknevate taimede lehed on helerohelised.
Fotol on näha mesmuraka viljad ja õied ja üldilmelt on mesimurakas üsna õrn ja habras (K.Karp). Rohtne võsu on olenevalt kasvutingimustest 10-40 cm, tavaliselt 20-30 cm kõrgune. Varte kasv on üldiselt püstine, kuid enamasti on võsu sõlmekohtades siksakjalt murtud. Mesimuraka varred on ogadeta, pisut karvased, alusel soomusjate lehekestega. Kolmetised liitlehed on suhteliselt pikarootsulised, alt hõredate liduskarvadega, kahetäkilise servaga. Lehtede pikkus on keskmiselt 4 cm ja laius 6 cm. Lehe alusel on 2 küllalt suurt tömpi abilehte. Sageli on lehekaenlas lisaõieraag või lisavõrse. Lehtede värvus ja ka suurus sõltub kasvukoha valgustingimustest. Valgusküllasel kasvukohal võib taimes suureneda antotsüaanide sisaldus ning lehed omandavad punaka tooni. Varjus ja osalises varjus paiknevate taimede lehed on helerohelised.
Mesimuraka õied (vt foto, K. Karp) on enamasti roosakaspunased, keskmiselt 2,5 cm läbimõõduga ja lõhnavad. Õievärvus võib olla varieeruv. Heledamaid või tumedamaid kroonlehti on 4-14, tavaliselt 6-7 harvem 8-10. Õied on kahesugulised. Tolmukad on kaardunud tihedalt emakate poole (vt foto). Emakaid on õies 20...64. Selline õieehitus on iseloomulik isetolmlevatele taimedele, kuid mesimurakas on valdavalt isesteriilne. Tavaliselt kujunevad õied ühekaupa harvem paaridena lehekaenaldes või võrse tippudes.
Mesimuraka vili on koguvili (vt ülemine foto). Viljadel on meeldiv tugev lõhn ja maitse, mis meenutab veidi ananassi. Viljade värvus on vaarikapunane, pruunikas või tumevioletne. Varjus kasvanud viljad võivad olla ka kahvatud, kollakasrohelised. Põhjamaa suve valgustingimustes valmivad 8-14 mm läbimõõduga viljad. Kesk-Euroopas tihti vilju ei arene või arenevad ainult mõne osaviljaga. Keskmine mesimuraka vili kaalub 1 g ja on 15...30 osaviljast koosnev.
Mesimuraka vili on koguvili (vt ülemine foto). Viljadel on meeldiv tugev lõhn ja maitse, mis meenutab veidi ananassi. Viljade värvus on vaarikapunane, pruunikas või tumevioletne. Varjus kasvanud viljad võivad olla ka kahvatud, kollakasrohelised. Põhjamaa suve valgustingimustes valmivad 8-14 mm läbimõõduga viljad. Kesk-Euroopas tihti vilju ei arene või arenevad ainult mõne osaviljaga. Keskmine mesimuraka vili kaalub 1 g ja on 15...30 osaviljast koosnev.
MESIMURAKA SORDID
Soomes Lõuna Savo katsejaamas on mesimurakat katsetatud juba 1930. aastast alates. Looduslikke kloone uuriti ja ristati 1960. aastal. Eesmärk oli saada väga hea aroomiga kloone, millede marjade suurus ja saak oleks paremad sortidest 'Mespi' ja 'Mesma'. 1982. a. anti tootmisse 'Mespi' ja 'Mesma' ristamise tulemusena 'Pima', mis on parem 'Mesmast'. ‘Pima’ keskmine saak oli 1971-81. aastal 32,5 kg/a, mis ületas 2x ‘Mespit’. Hiljem aretati veel mitmeid uusi sorte, mis on nüüdseks levinud ka istandikes. Käesoleval ajal uuritakse erinevate sortide haiguskindlust ja biokeemilist koostist.
HÜBRIIDID
Muraka perekonna liikidel on spontaansete hübriidide tekke võimalus suur. Hübriidid on üsna tavalised liigipaaride vahel, mis jagavad ühiseid kasvukohti. Eestis on leitud Kaansoost mesimuraka ja lillaka vahelist hübriidi (1953), hübriide on leitud ka Rootsist, Karjalast ja viljakaid hübriide korduvalt Soomest, mis näitab, et nähtus ei ole looduses haruldane. Soomest ja Karjalast on leitud mesimuraka ja rabamuraka hübriide (Reier, 1982), kuid Eestis nimetatud liigid ühistes kasvukohtades ei kasva ja selliste hübriidide tekkimiseks on tingimused vähetõenäolised.
Mesimuraka marja suurust ning saagikust on proovitud parandada vaarikaga ristamisl ja mesimuraka lähisugulase Ameerikast pärit tähtja soomurakaga ehk alaska mesimurakaga ristamise abil. Hübriidide aretamisega on tegeletud nii Soomes kui ka Rootsis.
Rootsist on pärit ka ühed esimesed mesimuraka ja tähtja soomuraka hübriidid (Rubus arcticus x Rubus stellatus). 1953.-1978. aastatel katsetati hübriide Rootsi erinevates piirkondades.. 1980. aastast on Põhja Rootsist pärit sordid `Anna` ja ´Linda´ ja kaks aastat hiljem ´Beata´ ja ´Sofia´. Sort ´Valentina´ omab tähtsust haljastuses. Viimati nimetatud sort on saadud hübriidtaimede tagasiristamise teel tähtja soomurakaga. Saak on väike, kuid taimed katavad kiiresti pinna ning sügisel on kasvukoht dekoratiivne oma kollakaspunase lehestikuga, samuti on vegetatsiooni periood pikem kui lähtevanematel. ´Anna´ ja ´Linda´ on isesteriilsed (ei vilju sama taime õietolmuga) ning hea marjasaagi saamise eesmärgil kasvatatakse neid koos.
Soome. 1986. aastal aretati Soomes mesimuraka ja tähtja soomuraka ristamisel sordid ´Aura´ ja ´Astra´. Need sordid on tugevamad ja kõrgemad, kui looduslikul mesimurakal. ´Aura´ ja ´Astra´ on Soomes kõige tuntumad hübriidsordid. ´Aura´ on katsetes olnud saagikam ja seetõttu soovitatakse ´Astrat´ tomuandjaks sordiks. Lisaks on need sordid pärinud alaska mesimuraka suured marjad ja hea aroomi. Mesimuraka hübriidsordid meenutavad nii mesimurakat kui ka tähtjat mesimurakat. Sordid on isesteriilsed, seetõttu mõlema sordi taimede kõrvuti kasvatamine on marjade moodustumiseks vajalik, ´Aura´ ja ´Astra´ on omavahel head tolmuandjad.
Soomes Lõuna Savo katsejaamas on mesimurakat katsetatud juba 1930. aastast alates. Looduslikke kloone uuriti ja ristati 1960. aastal. Eesmärk oli saada väga hea aroomiga kloone, millede marjade suurus ja saak oleks paremad sortidest 'Mespi' ja 'Mesma'. 1982. a. anti tootmisse 'Mespi' ja 'Mesma' ristamise tulemusena 'Pima', mis on parem 'Mesmast'. ‘Pima’ keskmine saak oli 1971-81. aastal 32,5 kg/a, mis ületas 2x ‘Mespit’. Hiljem aretati veel mitmeid uusi sorte, mis on nüüdseks levinud ka istandikes. Käesoleval ajal uuritakse erinevate sortide haiguskindlust ja biokeemilist koostist.
HÜBRIIDID
Muraka perekonna liikidel on spontaansete hübriidide tekke võimalus suur. Hübriidid on üsna tavalised liigipaaride vahel, mis jagavad ühiseid kasvukohti. Eestis on leitud Kaansoost mesimuraka ja lillaka vahelist hübriidi (1953), hübriide on leitud ka Rootsist, Karjalast ja viljakaid hübriide korduvalt Soomest, mis näitab, et nähtus ei ole looduses haruldane. Soomest ja Karjalast on leitud mesimuraka ja rabamuraka hübriide (Reier, 1982), kuid Eestis nimetatud liigid ühistes kasvukohtades ei kasva ja selliste hübriidide tekkimiseks on tingimused vähetõenäolised.
Mesimuraka marja suurust ning saagikust on proovitud parandada vaarikaga ristamisl ja mesimuraka lähisugulase Ameerikast pärit tähtja soomurakaga ehk alaska mesimurakaga ristamise abil. Hübriidide aretamisega on tegeletud nii Soomes kui ka Rootsis.
Rootsist on pärit ka ühed esimesed mesimuraka ja tähtja soomuraka hübriidid (Rubus arcticus x Rubus stellatus). 1953.-1978. aastatel katsetati hübriide Rootsi erinevates piirkondades.. 1980. aastast on Põhja Rootsist pärit sordid `Anna` ja ´Linda´ ja kaks aastat hiljem ´Beata´ ja ´Sofia´. Sort ´Valentina´ omab tähtsust haljastuses. Viimati nimetatud sort on saadud hübriidtaimede tagasiristamise teel tähtja soomurakaga. Saak on väike, kuid taimed katavad kiiresti pinna ning sügisel on kasvukoht dekoratiivne oma kollakaspunase lehestikuga, samuti on vegetatsiooni periood pikem kui lähtevanematel. ´Anna´ ja ´Linda´ on isesteriilsed (ei vilju sama taime õietolmuga) ning hea marjasaagi saamise eesmärgil kasvatatakse neid koos.
Soome. 1986. aastal aretati Soomes mesimuraka ja tähtja soomuraka ristamisel sordid ´Aura´ ja ´Astra´. Need sordid on tugevamad ja kõrgemad, kui looduslikul mesimurakal. ´Aura´ ja ´Astra´ on Soomes kõige tuntumad hübriidsordid. ´Aura´ on katsetes olnud saagikam ja seetõttu soovitatakse ´Astrat´ tomuandjaks sordiks. Lisaks on need sordid pärinud alaska mesimuraka suured marjad ja hea aroomi. Mesimuraka hübriidsordid meenutavad nii mesimurakat kui ka tähtjat mesimurakat. Sordid on isesteriilsed, seetõttu mõlema sordi taimede kõrvuti kasvatamine on marjade moodustumiseks vajalik, ´Aura´ ja ´Astra´ on omavahel head tolmuandjad.
Mesimuraka sorte on üsna raske eristada, sest erinevused on vähe märgatavad. Väliselt on mõningased erinevused kasvutugevuses ja lehtede kujus ning suuruses. Kaansoost pärit vormi (pildil üleval) lehed on olululiselt erinevad Soome sordi 'Pima' (pildil alumised) lehtedest. Taimede õitsemine, vilja suurus ja saagikus sõltuvad aga sordiomadustest.
Sortide erinevused ja soovitused tootmisse on toodud järgnevas slaidiesitluses. (Slaidide vahetamiseks kasutada noolega nuppu) Foto. Sortide Pima ja Eesti klooni lehed (K.Karp) |